IGA TEE ALGAB ESIMESEST SAMMUST

UN VOYAGE DE MILLE LIEUES COMMENCE PAR UN PREMIER PAS

ALL BIG THINGS HAVE SMALL BEGINNINGS

EIFFEL RISTNA TULETORNIS

EIFFEL AU PHARE DE RISTNA

EIFFEL AT RISTNA LIGHTHOUSE

EE

Ristna tuletorni 150. juubeliaastale pühendatud interaktiivne hüpiknäitus Ristna tuletornis 1. mai -31.oktoober 2024

Kõpu poolsaarel Hiiumaa läänetipus kõrgub Ristna tuletorn, mille rajamisest möödub tänavu 150 aastat. Sagedaste ududega Soome lahes, kus meremehed tihti jääga rinda pistavad püstitati 1874. aastal 27 m kõrgune raudtorn, mille metallstruktuur ehitati prantsuse inseneri Gustave Eiffeli töökojas, nagu eelmäng viieteistkümne aasta pärast valmivale kuulsale Pariisi tornile.

Ristna tuletorni uuring on osa arhitekt Indrek Laosi laiemast ajalooliste metalltuletornide uurimusest. Ristna tuletorni kohta on võimalik rohkem teada saada ja uurimust toetada uurimistöö koduleheküljel.

www.ristnaeiffel.ee

Eiffeli pärand ei piirdu ainult tema kuulsa torniga Pariisis. Rauast, terasest ja malmist loodud viaduktid, sillad ja raudteerajatised on vaid üks osa tema poolt loodud meistriteostest. 60 tegevusaasta jooksul valmis Eiffeli töökojas 30-nele maale püstitatuna üle 500 ehitise. Metalli kasutamine ehitusmaterjalina võimaldas konstruktsiooni detailide kiire ja täpse valmistamise. Konstruktsioonid valmistati osadena Pariisi lähedal Levallois-Perret's Eiffeli ettevõttele kuulunud tehases, saadeti rongi või laevaga sihtkohta ning monteeriti vähese vaevaga jälle kokku. Selle uudse tehnoloogia kasutamise tulemusel valmisid Eiffeli töölaual väga eriilmelised ja innovaatilised teosed.

19. sajandil toimub Prantsusmaal tööstusrevolutsioon, mis on tõukeks suuremahulistele töödele nagu raudteetaristu ja sildade ehitus. See on metallitööstuse arengu ajajärk. Vastupidav, kerge ja lihtsasti töödeldav metallkonstruktsioon hakkas asendama klassikalist kiviehitust ja Gustav Eiffel tahtis olla selles osaline. Algselt keemikuna kavandatud karjäär kaldub lõpuks metallurgia kasuks ning juba kohe peale kooli lõpetamist rakendab Eiffel oma värskelt omandatud teadmised Bordeaux silla ehitusel. 26 aastasena saab temast metallsildade ehitaja, patenteerides kerge monteeritava silla mudeli ja turustades seda kõikjal maailmas Euroopast Lõuna-Ameerika ja Indohiinani.

Prantsusmaal sildavad tema teosed Garonne'i jõge Bordeauxis ning 560 m pikkune ja 120 m kõrguse kaarega sild Garabitis üle Saone ja Truyére jõgede. Olles just lõpetanud Maria Pia silla ehituse Porots on Gustav Eiffel 46 aastane. Suure kaare ja ažuurse struktuuriga on see viadukt tehniline meistriteos, mille eesmärk on vastuseis tuule hävitavale jõule. See on strukturaalne mäng tuule ja ruumiga. 5 aastat enne Eiffeli Torni valminud Garabiti sild andis võimaluse tehnilisest aspektist visualiseerida ja ette valmistada 300 m kõrguse torni rajamist Marsi väljakul Pariisis.

Aga veel enne oma kuulsa torni ehitust osaleb Eiffel Vabadussamba konstruktsiooni valmistamisel New Yorgis. Kuju hiiglaslik kandekonstruktsioon valmis Levallois-Perret'is 1883. aastal. Skulptuuri autor on kujur Auguste Bartholdi. Monumendi valmimist saadab hiilgav edu ning Eiffel kinnitab oma staatust nimeka insenerina. 1877. a valmib Budapesti Läänevaksal, 1886. a koostöös arhitekt Charles Garnieriga maailma suurim Nice observatooriumi metallkuppel.

See on vaid väike loetelu Gustave Eiffeli saavutustest, mis rajasid teed uue tehniliste võimaluste ja esteetiliste tõekspidamiste juurde.

FR

Exposition éphémère interactive dédiée au 150e anniversaire du phare de Ristna, du 1er mai au 31 octobre 2024, au phare de Ristna.

À la pointe ouest de Hiiumaa, sur la péninsule de Kõpu, se dresse le phare de Ristna, toujours en service aujourd'hui. Cette année marque le 150e anniversaire de sa construction. Dans le golfe de Finlande, souvent brumeux, où il n'est pas rare que les marins doivent affronter les glaces, on décida en 1874 d'ériger une tour en fer de 27 m de haut. Cette structure métallique fut fabriquée dans l'atelier de l'ingénieur français Gustave Eiffel, en prélude à la célèbre Tour de Paris achevée quinze ans plus tard.

La recherche du phare de Ristna fait partie de l'étude plus vaste dirigée par l'architecte Indrek Laos sur les phares métalliques historiques. Pour en savoir plus sur le phare de Ristna et soutenir cette recherche, rendez-vous sur le site Internet dédié.

www.ristnaeiffel.ee

EN

Interactive pop-up exhibition dedicated to the 150th anniversary of the Ristna Lighthouse, from May 1 to October 31, 2024, at the Ristna Lighthouse.

At the western tip of Hiiumaa on the Kõpu Peninsula stands the Ristna Lighthouse, still in use today. This year marks the 150th anniversary of its construction. In the often foggy Gulf of Finland, where it is not uncommon for sailors to face ice, it was decided in 1874 to erect a 27m high iron tower. This metal structure was manufactured in the workshop of the French engineer Gustave Eiffel, as a prelude to the famous Paris Tower completed fifteen years later.

The Ristna Lighthouse research is part of the larger study led by architect Indrek Laos into historic metal lighthouses. To find out more about the Ristna lighthouse and support this research, visit the dedicated website.

www.ristnaeiffel.ee

SAUTTERI JA EIFFELI ÜHISPATENT: TÄIENDUSED METALLTORNIDE KONSTRUKTSIOONIS

BREVET DE SAUTTER ET EIFFEL: PERFECTIONNEMENTS DANS LA CONSTRUCTION DES TOURS EN FER

JOINT PATENT OF SAUTTER AND EIFFEL : IMPROVEMENTS IN THE CONSTRUCTION OF IRON TOWERS

EE _ Leiutise patent nr 83080 on antud 15 aastaks, registreerinud Härrad Sautter (François Louis) ja Eiffel (Alexandre Gustave Bonickhausen), Pariisis 3. novembril 1868. a.

Metalltornide ehitamiseks on kasutatud erinevaid meetodeid; kaks peamist on kirjeldatavad järgmiselt:

1. Raudplekist või malmist vertikaalne keskne silinder, mis vastavalt mõõtmetele toimib kas südamiku või trepi karkassina, on ümbritsetud suurema või väiksema arvulise ehitise platvormi toestavate rauast või malmist kaldtugedega, mis on omavahel kinnitatud ja ühendatud keskse toruga ühendusvarrastest ja tõmbidest süsteemiga.

2. Radiaalse paigutusega raamid, mille sisemised toed kinnituvad korrapäraselt trepikäiku moodustava silindri perimeetri külge ja mille välimised toed moodustavad 4, 8, 12 või 16 küljega hulknurga; iga raami serv on ühendatud naaberraamiga lehtmetallist plaadiga, täites naaberraamide väliste püstpostide vahe, moodustades torni välimise kehandi.

Seda teist süsteemi on kasutatud Roches-Douvres` tuletorni ehitusel, mida eksponeeriti Marsi väljakul 1867. a.

Sellisel viisil ehitatud torn ei vasta nendele tingimustele, mille puhul kõik hooneosad töötaksid ühiselt koos selle jäikuse tagamisel, võimaldades vähendada metallosade mõõtmeid miinimumini ning pannes need kõik tööle parimatel võimalikel tingimustel.

Meie saavutame selle tulemuse üksteise peale asetatud raamidest korruste vahele jäikade metallist vahevööde paigaldamisega, mis moodustavad deformatsioonile vastupidavaid horisontaalseid raame, ja võimaldavad selle perimeetril ükskõik millises punktis rakendatud horisontaaljõudude ühtlast ülekandmist kogu selle pinna ulatuses, analoogslet täismetallist kettaga. Vahevööde eesmärk ei ole niisiis ainult fermide fikseerimine ja nende läbipainde vähendamine, vaid kõikide raamide koostöö tagamine tervikuna, tagades ühise vastupanu jõududele, mis püüavad ehitist painutada või pikali lükata.

Jooniste kirjeldused

Skeem 1. Meie süsteemi järgi ehitatud torni verikaallõige. A, B, C - üksteise peale asetatud vertikaalsed raamid, mis on omavahel ühendatud neetide või poltidega, iga raam on varustatud vertikaalse toega a, kaldtoega b ja kahe horisontaalse sidemega c, d. Kõik osad on sobilikult valmistatud ja kokku pandud koormusele vastavatest T- või nurkraudadest.

Skeem 2. Horisontaalfermide vahelise positsiooni plaan. e, f - horisontaal- ja vertikaalraamidega ühised horisontaalraamide radiaalsed küljed. g, h - horisontaalraami vardad, üks keerdtrepi välisküljel ja teine torni välimisel perimeetril. Kõik on valmistatud analoogselt vertikaalraamidele sobilikult kokku pandud ja kinnitatud T- või nurkraudadest.

On lihtne mõista, et selliselt konstrueeritud torni jäikus on selle välisest kattekihist täiesti sõltumatu, mille võib seetõttu hoopis ära jätta või siis vähendada selle paksust miinimumini.

See, mida me taotleme, on tornisõrestike ühendamine järjestikuliste jäikade ja deformatsioonikindlate vahevöödega, mis on paigutatud horisontaalselt vastavalt vajalikele vahekaugustele.

Pariis, 3. november 1868

FR _ Brevet d'invention n°83080 de 15 ans, demandé par Messieurs Sautter (François Louis) et Eiffel (Alexandre Gustave Bonickhausen), de Paris à 3. Novembre 1868.

Ce que nous revendiquons, c'est la réunion des fermes de la tour par une série de couronnes rigides et indéformables, disposées horizontalement ou non, et suivant les écartements jugés nécessaires.

Paris le 3 novembre 1868.

EN _ Invention patent No. 83080 for 15 years, requested by Messrs. Sautter (François Louis) and Eiffel (Alexandre Gustave Bonickhausen), in Paris on November 3, 1868.

What we are demanding is the joining together of the trusses of the tower by a series of rigid and non-deformable crowns, arranged horizontally or not, according to the spacings deemed necessary.

Paris on November 3, 1868.

EIFFELI TULETORNID

LES PHARES D'EIFFEL

EIFFEL'S LIGHTHOUSES

Metall ilmus uudse ehitusmaterjalina Eesti tuletornide ehitusse 1858. a. seoses Keri tuletorni rekonstrueerimisega. Sellest hetkest alates võitis innovaatiline metallkonstruktsioon üha enam populaarsust oma ökonoomsuse ja kiire ehitusviisi tõttu. Euroopa arenenud tööstuskeskustes osadena toodetud kõige eriilmelisemad metalltuletornide mudelid valmistati Londoni või Pariisi lähedal asuvates tehastes, lossiti laevadele ja saadeti maailma erinevatesse nurkadesse, kus need kohapeal jälle kokku monteeriti, nagu ka Ristna tuletorn 1874. a.

Metallkonstruktsioonide ülemaailmselt tuntuimaks meistriks tõusis prantsuse insener ja sillaehitaja Gustave Eiffel, seda tänu arvukatele õnnestunud raudteetaristu objektidele, kuid kindlasti ka tänu koostöös skulptor August Bartholdiga New Yorgi Vabadussambale kandekonstruktsiooni kavandamisele ja omaaegse maailma suurima, 300 m kõrguse torni rajamisele Pariisi 1889. a. maailmanäituse tähistamiseks. Eiffeli ülemaailmne tuntus on kahtlemata põhjuseks, miks arvukad ehitised üle maailma tema nimele pretendeerivad, vaatamta sellele, et tiheda konkurentsi tingimustes arendasid valdkonda edasi ka veel mitmed teised insenerid.

Patent tuletornide metalltornide ehitamiseks

Eiffeli esimene dokumenteeritud seos tuletornide ehituse valdkonnas on koostöös tuletornide tootja Sautter'iga registreeritud patent uudse süsteemiga metalltuletornide mastide ehitamiseks 1868. a. Patent kirjeldab uudset tehnilist lahendust tuletornide metalltornide valmistamiseks. Antud kirjeldusele tuginevalt võib Eiffeli loomingust kõrvale jätta kõik nn Gordon-tüüpi malmtornid, samuti Mitchell-tüüpi tõmb-varras struktuurid ning ka Le Havre'i laevaehitustehase Forges et Chantiers de la Méditerranée peainseneri Louis Lecointre poolt patenteeritud külgtugedega lahendused.

Vastavalt patendi kirjeldusele on põhjust Eiffeli tuletorne otsida vaid sõrestikuliste kontraforssidega mudelite seast, millele vastab Ristna tuletorni algne metallkonstruktsioon.

Dagerorti tuletorn

Ristna tuletorni puhul võib küsimust tekitada Sautteri ettevõtte nimel vormistatud Dagerorti tuletorni projekt 1880. a. Nouvelles Annales de la Construction ehitusajakirjas. Tuletorni metallmasti tegeliku valmistaja mainimata jätmine on seletatav asjaoluga, et kuna tuletorni tellimus esitati peatöövõtu korras tuletorni optika tootmisele spetsialiseerunud Sautteri ettevõttele, ei peetud temale alltöövõtu korras metallmasti valmistanud Eiffeli ettevõtte äramärkimist oluliseks. Tsiviilehituse rajatised valmistati odavama hinnapakkumise põhimõttel ja konkreetset teose autorlust ei peetud, erinevalt prestiižetest arhitektuursetest objektidest, seetõttu selle kontekstis oluliseks.

35 meetri kõrgune torn

Eiffeli iseseisvat toodangut samast perioodist tõendab aga tema ettevõtte poolt signeeritud projekt analoogse 35 m kõrguse tuletorni metallmasti ehitamiseks, kus ettevõtte Sautter, Lemonnier & Cie osalus on omakorda märgitud kaastööna. Eiffel tutvustas projekti nii joonise kui maketina 1873. a toimunud Viini maailmanäitusel. On teada, et Ristna, Tahkuna ja Ruhnu tuletornide tellimine leidis aset justnimelt sellel maailmanäitusel ning on alust arvata, et seda tehti nimetatud näidise alusel. Aastatel 1867-1889 valmistas Eiffeli ettevõte Sautterile kokku 12 tuletorni , nende seas ühe masstoodanguna kasutatud arvukate sadamatulede prototüübi ning Ristna tuletorni.

RISTNA TULETORN

PHARE DE DAGERORT

RISTNA LIGHTHOUSE

Läänemeri, Hiiumaa läänetipp Kõpu poolsaar

58°32'41''N 23°26'35''E

Ehitatud: 1874, rekonstrueeritud 1921

Esmasüütamine: 1. oktoober 1874

Sõrestikuliste kontraforssidega lehtmetallist torn

Torni kõrgus: 27 m

Tule kõrgus merepinnast: 35,9 m

Nähtavuskaugus: 12 M

Tule iseloom: LFl WR 15s

Ristna tuletorni konstruktsioon koosneb väliste T-, nurkraudade ja metall-lattide abil kokku needitud ja keerdtrepiga varustatud tsentraalsest lehtmetallist torust, Konstruktsiooni jäigastavad samadest elementidest konstrueeritud ja korruste kaupa paiknevad jäigad horisontaalsed vööd. Sautteri kataloogi andmetel oli 1881. aastaks ehitatud juba mitu sellist tüüpi torni Tsaari Venemaa territooriumile, Austriasse ja Brasiiliasse. Ajakirja „Nouvelles Annales de la Construction“ 1880. a numbris avaldatud artikli kirjelduse järgi ehitati torni kehand 2,5 m kõrgustest ja 1,8 m läbimõõduga lehtmetallist silindritest. Keskset toru ümbritses 8 sõrestikulist kontraforssi, mille välimine profiil järgis klaasikalise täiskattega metalltorni kuju. Torni montaaž teostati ilma välimisi tellinguid kasutamata viimase silindri külge kinnitatud vints-tõstuki abil.

Iga 5 meetri järel olid kontraforsid ühendatud jäikade horisontaalsete vahevöödega, mille peamine ülesanne oli tagada nende ühine osalemine tuulekoormuse vastuvõtmisel, ükskõik mis ilmakaarest see ka puhuks. Kuna avatud välimise karkassiga tornidele mõjuv tuule koormus on nende pinna tõttu täiskattega tornidest väiksem, võimadas see torni valmistamiseks sama tugevuse juures kasutada palju saledamaid metallprofiile. Ükskõik millisele torni küljele mõjuv tuulekoormus kantakse jäikade vahevööde abil edasi fermidele. Eiffeli teostatud arvutuste kohaselt olid need tingimused torni tööks parimad ja võimaldasid suhteliselt saledate ristlõigete juures saavutada tulemuse, et ka kõige suuremate tuulte puhul ei oleks metallkehandile rakenduv arvutuslik koormus üle 7 kilogrammi ruutsentimeetri kohta.

Metalltorni kõrgus soklist teenindusgaleriini on 20 meetrit ja see kinnitub poltidega konsoolse sidemena läbi 1 meetri kõrguse graniitkividest sokil maapinna sisse ulatuvate fermide külge. Torni üldkõrgus maapinnast laternaruumi tipuni on 27 meetrit. Torni tipus asub lehtmetallist teenindusruum, selle kohal ažuurse metallpiirdega galerii ning laternat ja valgustusaparaati kandev tambur. Jäigad horisontaalsed vahevööd moodustavad tuletorni ümber välimisi rõdusid , millel on võimalik mööda metall-võrega sildu liikuda. Teenindussildadele on tagatud pääs kesksilindrist avanevate uste kadu. Galeriid võimaldavad konstruktsiooni kõikidele osadele lihtsat teenindamist ja ligipääsu regulaarse hoolduse teostamiseks.

Algse kava järgi pidi tuletorni valgustama firma Sautter, Lemonnier & Cie plinkiva tulega 75 cm läbimõõduga elektriline valgustusaparaat. 24 silindrilise läätsega pöörlev optika, mis teeks ühe täistiiru kahe minutiga, mille vilkumissageduseks arvestati 5 sekundit iga 5 sekundi järel, andes tulele plinkiva iseloomu. Elektriga valgustatud tuletornid ei olnud selleks ajaks veel väga levinud, neid võis maailmas kokku lugeda vaid üheksa: kolm Prantsusmaal, kolm Inglismaal, kaks Venemaal ja üks Egiptuses Port Said'is. Dünamo-elektrilise generaatori puudumisel süüdati 1. oktoobril 1874 tornis Sautter & Lemonnier petrooleumi toitel 3. järgu valgusoptiline seade.

DAGERORTI TULETORN EIFFELI TEHASE TOODETE LOETELUS

PHARE DE DAGERORT SUR LA LISTE DE PRODUCTION DE L'USINE EIFFEL

DAGERORT LIGHTHOUSE ON THE PRODUCTION LIST OF THE EIFFEL FACTORY

Phare de Dagerort - leid Eiffeli tehase toodete loetelust

Igasugused kahtlused Ristna tuletorni tegeliku päritolu kohta kõrvaldab Eiffeli tehase toodete loetelu, mille nimekirjas võib leida vastava kirje: Phare de Dagerort - Dagerorti tuletorn, kohana mida tänapäeval tuntakse Ristna neemena. Peale tellimuse vormistamist 1873. a. Viini maalimanäitusel valmistati Ristna tuletorni 27 m kõrguse metalltorni osad Pariisi lähedal asuvas Eiffeli tehases ja transporditi laevaga Hiiumaale, kus see järgmisel aastal kokku monteeriti. Torni tippu paigaldati Sutteri ettevõtte 3. järgu optiline valgustusaparaat, mille esmasüütamine toimus 1. oktoobril 1874. Kuni 1879. aastani oli meremärkide loetelus tuletorni värvuseks märgitud valge, hiljem punane, nagu me seda ka tänapäeval tunneme.

Transformatsioon

Tuletorni metallkarkass sai 1914 a. augustis I. Maailmasõja rünnakutes kahjustada ning kaeti 1921. a. suurema stabiilsuse tagamiseks kuni vahiruumini betoonsarkofaagiga, millest on tingitud ka torni algsest lahendusest erinev väljanägemine.

EIFFELI PUUDUTUS

LA TOUCHE EIFFEL

EIFFEL'S TOUCHE